Bioklimaatiline arhitektuur
1968.a. otsustasid mu vanemad kolida Kopenhaagenist Prantsusmaale (Kopenhaageni kohta tuleb varsti eraldi postitus). Mõlemad mu vanemad olid kunstnikud ja mu ema oli 50ndatel õppinud Pariisi Kaunite kunstide akadeemias ( l’Académie des Beaux-Arts).
Oma õpingute ajal kohtas mu ema Prantsusmaal elavat arhitekti Henri Mouette’i ja sai temaga sõbraks, nii et kui mu ema ja isa hakkasid tegema plaane Prantsusmaale kolimiseks, aitas Henri neid krundi otsimisel ja koos töötati ka uue elamu projekti ja ehituse kallal.
Minu pere uueks koduks sai väike armas küla Marcoussis, 30km Pariisist lõunapool, 30 minuti sõidu kaugusel. Henri oma perega elas samuti Marcoussis, ja temale lisaks veel mitmed teised kunstnikud.
Meie uue elamu kontseptsioon valmis minu ema ja Henri Mouette’i koostöös. Ma arvan, et neile pakkus inspiratsiooni meie eelmine Kopenhaageni kodu, kus lisaks eluruumidele olid ka tööruumid kunstnike jaoks.
1968.a. ei räägitud veei bioklimaatilisest arhitektuurist, kuid Henri Mouette oli väga huvitatud ökoloogilisest ehitusest ja ta soovis leida võimalusi, kuidas ehitada loodust säästvalt ja kuidas kasutada päikesest saadavat energiat.
Maja on ehitusjärgus
Uus elamu projekteeriti põhja-lõunasuunalisena - põhja pool asub tänav, tänavapind asub kõrgemal ja tänava poolel on hoonest näha ainult üks korrus. Lõuna pool, madalamal tasapinnal asub aed ja aia poolt vaadates on maja kahekordne. Põhikorrusel asuvad tööruumid, tänavalt pääseb sisse eluruumidesse.
Elamu kolm välisseina ehitati betoonist, see töö telliti ehitusfirmalt, kuid ülejäänud konstruktsioonid - põrandad, laed, katus, aknad ja uksed - ehitasid minu vanemad. Samuti paigaldasid nad kanalisatsioonitorustiku ja elektrilahendused. Elamu idee oli, et ehitamine oleks võimalikult taskukohane ja lihtne.
Põhjapoolne, tänavale avanev külg. Pinnasetöid ei ole veel tehtud.
Elamu projekteeriti nii, et talvel see kasutaks võimalikult palju päikeseenergiat, suvel aga oleks päikese kuumutava toime eest kaitstud. Katuseräästa pikkus ja kalle arvestati selliselt, et aasta lühematel päevadel paistaks päike läbi maja, kuid suvel ei paista päike akendesse (vt allolevalt fotolt). Niimoodi kasutati talvel päikese valgustavat ja soojendavat toimet, aga suvel ei pääsenud päike majja ega kütnud seda kuumaks. Allolev foto on tehtud Juuni lõpus keskpäeval, selgelt on näha, kuidas päikesekiired peatuvad just enne aknani jõudmist.
Tänu katuseräästale ei paista päike suvel akendesse.
Talvel, kui päike liigub madalalt, liiguvad kiired läbi terve maja lõunast põhja, valgustades ja soojendades ruume.
10 aastat hiljem, 1979, otsustati olemasolevaid süsteeme parandada ja tekitada lisaruume. Selle jaoks otsustati lõunapoolsed rõdud klaasida ja lisada kasvuhoone.
Lõunapoolsel küljel asuv kasvuhoone (või talveaed) on üks bioklimaatilise ehituse põhilistest lahendustest.
Allolev dokument on elamu lõikejoonis koos lisatud kasvuhoonega. Arhitekt tegi ka arvutused, et välja selgitada, kui palju selline lahendus elamut mõjutab. Tema arvutuste järgi oli sääst hoone kütmiseks kulunud energialt umbes 50% ja tal oli ka õigus.
Kasvuhoone bioklimaatilise lahendusena.
Elamu ehitati 1968-1969 ja tolleaegsed süsteemid hoone soojustamiseks olid kaugel täiuslikkusest. Uksed ja aknad olid isetehtud, nende tegemiseks kasutati metallraame ja ühekordset klaasi. Pariisi ümbruses ei lähe talvel küll kunagi väga külmaks, kuid korralikult soojustatud hooned on ka seal väga olulised.
Elamu küttesüsteemiks oli kütteõli kasutav keskküttesüsteem, kuid see lahendus osutus peale 1973.a. õlikriisi väga kalliks, seega oli vaja otsida alternatiive.
Lisatud kasvuhoone lubas paremini ära kasutada päikeseenergiat, hoides elamu külmematel kuudel pikemalt soojana. Selleks, et elamu suvel üle ei kuumeneks, olid kasvuhoonel avatavad aknad ja uksed ja kuum õhk pääses lihtsasti välja.
Lisaks kasvuhoonele soojustatid ka elamu seinad. Seda pidi küll kahjuks tegema seestpoole, kuna välisseinad paiknesid krundi piiridel.
Ragna Braase uues elamus 1970.
Sisekujundus ja stiil:
Tänapäeval on muidugi pooltööstuslik disain ja nähtavalt eksponeeritud ehitusmaterjalid nagu betoon, metall ja puit väga trendikad, kuid see polnud veel nii, kui meie elamut ehitati. Sel ajal oli selline disain pigem kunstnike ja hipsterite teema.
Ülevaloleval fotol on näha seinte paljad betoonplokkidest seinad ja viimistlemata puitkonstruktsioonid. Sellist valikut ei tehtud laiskusest või finantside puudumisest, see oli teadlik sisekujundusvalik.
Alloleval fotol paistab vanamoeline siseuks. 60ndatel aastatel käivitusid Pariisis suured ehitusprojektid ja vanad majad asendati uute, modernsetega. Marcoussis asus tol ajal üks ehitusfirma, mis tegeles sealsetelt projektidelt vanade materjalide, uste ja akende kokku kogumise ja edasimüügiga. Meie pere Marcoussis asuva maja siseuksed on pärit ühest vanast Pariisi korterist.
